Kui aastal 2005 võis muusik Mait Trink rinna kummi lüüa ja lõputult lõhemarja kiita, siis praeguseks on ta ellu tulnud uus armastus. Kohv. Tänavu aprillist saadik on ta tõeline kohvigurmaan, kes on valmis erinevatest kohvisortidest tundide kaupa pajatama.

Mitu aastat tagasi kõneles Mait vaimustunult sellest, kuidas ta Islandil oma väikeste valgete kätega lõhemarja teeb ja nimetas seda toodet muigamisi vaese mehe –

kaaviariks (klaaspurk lõhemarja hinnaga 500 Islandi krooni). Nüüd on kalamarjandus unustatud asi. Toona rääkis Mait Õhtulehele, et kalamarjateema käis tema peas ringi alates keskkoolist, sest sarja “Maailm ja mõnda” ühes raamatus olevat Sahhalinil tehtud pilt, kus istub mees. Mehe ees silmapesukauss, punast kalamarja pilgeni täis. Ning mehel käes kulp, millega ta seda marja vohmib. “Kui seda pilti vaatasin, hakkas sülg jooksma – oli kohe tahtmine sarnase tünni ees seista ja kulbiga kalamarja süüa,” ütles Mait tollal. Nüüdseks on ta seda teinud, kalamarjast küllastunud ja selle äriga on lõpp. “Sellega on finito!” lausub Mait, kelle sõnul päädis lõhemarjaäri sellega, et toorainebaas kuivas kokku ja sellega seoses lõppes ka firma.

Nüüd, kui Mait koos sõpradega Tartus nn kohvipesas askeldab, kõneleb ta ainult kohvist, ehkki gurmaanlikust kohvinautlemisest ta kooli ajal küll unistada ei osanud. “Meie hommikud algavad kõik ju ühtemoodi pihta – tassikese kohviga ja minu päev algab nüüdsest ainult väga hea kohviga,” põhjendab kohvisõbrast Mait, miks erinevate kohvisortide ja -masinate Eestisse sissetoomine südamelähedaseks sai. Tegelikult tunnistab ta häbelikult, et omal ajal läks tal päeva jooksul 2–2,5 liitrit kohvi, kuid nüüd, kui temast on kasvanud kohvigurmaan, ei taha ta enam oma toonase kohvijoomise peale mõeldagi. Presskannukohv on Maidu sõnul puhas raiskamine. Sest see, mis suurest kannutäiest järele jääb, läheb külmaks ja visatakse lihtsalt minema. “Meeletu raiskamine!” kõneleb Mait kui jutlustaja, kes on äsja taevaliku nägemuse saanud. Omal ajal oli tema lemmikuks tõesti “pätikohv”: “Tassi põhja puru ja läks! Ja nii liitrite kaupa.” Nüüd ei tasu espressomasinatesse kiindunud Maidu kuuldes suu sissegi võtta sõnu “presskannukohv” või hoidku jumal – “pätikohv”. Need olla tema meelest kõige kahjulikumad kohvid üldse. Parkainete pärast.

Kohviusku vahetanud Mait joob 2-3 espressot ja kaks tassi väga head teed päevas ja ütleb, et enamat pole vajagi. Ning naljalt ta enam igas puhvetis ja pubis kohvi ei suu sisse võta. Lihtsalt sel põhjusel, et kohvigurmaanile iga kohv ei passi. Maitse pärast. Hea kohvi usku on ta pööranud tütredki: Anita ja Brigita olla heast kohvist vaimustuses ning väike Miagi on isa eeskujul teed jooma hakanud. Ta nimetab seda sigasugu-teeks, kuna ta ei oska öelda sõna “teistmoodi”,” muigab Mait, kes kohvitöö kõrvalt jätkab endise hooga muusikuna Folk Highlight Orchestras, juhib õhtuid ja teeb jõuluvanagi, kui tarvis. Tõsi, praegu jagub Maidul kõige enam hinge kohvindusele: “See on praegu ikka põhitöö – tahaks selle korralikult käima lükata.”

Allikas : Õhtuleht